Inimõigused ja meditsiin

Triin Keller

Rahu ja inimõiguste töögrupi juht

10. detsembril möödus 64 aastat ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest. Selle raames korraldas Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi Rahu ja Inimõiguste töögrupp Biomeedikumis inimõiguste- ja meditsiiniteemalise mälumängu. Osa võttis üheksa võistkonda: neist seitse tudengite ja kaks arstide oma. Igas tiimis pidi olema neli liiget, et saanuks kõik mõtted ikka mitmekesi läbi arutada.

Varieeruva raskusastmega küsimusi oli kokku 14. Kõige lihtsamaks osutus küsimus, milles ootasime kolme erineva vihje vastusteks kolme Nobeli rahupreemia laureaati (Õnnistatud Ema Teresa, organisatsioon Piirideta arstid ehk Médecins Sans Frontières ja Albert Schweizer). Kõige keerulisem küsimus oli IPPNW organisatsiooni ehk International Physicians for the Prevention of Nuclear War (Arstid tuumasõja vastu) kohta, mille täisnime ei osanud esimese vihje peale ükski võistkond. Enamik osalejatest teadis aga õiget vastust siis, kui anti viimane ehk kolmas vihje, kus mainiti organisatsiooni tegevuse peamisi eesmärke: kaotada tuumarelvad ja hoida ära tuumasõda.

Esimese koha saavutas sel korral kolmanda kursuse võistkond Mustad Lambad, teise koha teise kursuse võistkond IP3 ning kolmanda koha juba väljaõppinud arstide võistkond nimega Noorpsühhiaatrid. Rahu ja Inimõiguste töögrupp tänab kõiki osavõtjaid ja soovib õnne võitjatele. Tänu positiivsele tagasisidele kordame üritust kindlasti lähemas või kaugemas tulevikus.

Üritust toetasid auhindadega AS Kalev, kino Cinamon ja neli Kliinikumi arsti, kes lubasid võistkonna IP3 liikmetele haiglas midagi põnevat näidata. Suur aitäh! 

MEFF – Meditsiiniteemaliste Filmide Festival

Kirke-Hellen Kukumägi 

EAÜSi Jätkusuutlikkuse töögrupi juht

3.–6. detsembril oli Biomeedikumi õhus tunda filmi lõhna. Usinad Jätkusuutlikkuse töögrupi tüdrukud ootasid filmihuvilisi naerusuil ning pakkusid tulijatele popkorni, morssi ja porgandeid. Eesti esimese Meditsiiniteemaliste Filmide Festivaliks oldi end valmistatud juba kaua ning lõpuks see oligi käes.

Esimesel päeval oli festivalikülastajatel võimalik vaadata 14 lühifilmi ning dokumentaalfilmi HIVist, mida hiljem kommenteeris ka dr Matti Maimets. Teisel päeval sai silmaringi arendada patoloogia ja anoreksia teemadel ning esitada küsimusi dr Anu Järvele. Kolmas õhtu oli kirurgia päralt ning neljandal õhtul kulmineerus MEFF Ahhaa keskuses filmiga „Minu vasak jalg”, mida kommenteeris dr Mark Brachinsky. Kõige populaarsemaks osutus anorkesiateemaline film, ent vaatajaid jätkus samas kõikjale.

MEFFi idee ning kontseptsioon olid üles ehitatud eelkõige meie arstiteaduskonna tudengite silmaringi laiendamiseks ning mõttemaailma avardamiseks. Saalis istudes ja filme vaadates oli mitmetel hetkedel võimalik tajuda seda, et need, kes filmi vaatavad, on just arstitudengid. Naerdi naljade üle, mis eeldasid meditsiinilisi eelteadmisi, ning oldi skeptilised filmides välja toodud haigustega seonduvate faktide suhtes.

Võib öelda, et jäime esimese MEFFiga väga rahule ning loodetavasti saab sellest iga-aastane üritus, mis pakub uusi teadmisi ja meelelahutust sadadele tudengitele.

Sellised käsitööna valminud piletid said endale kõik, kes käisid MEFFil viimasel päeval (Foto: Kirke-Hellen Kukumägi)

Kas alkohol on muutunud noorteorganisatsioonide kultuuri loomulikuks osaks?

Marta Velgan

V kursus

8.–14. novembril toimus Sloveenias 1st European Alcohol Policy Youth Conference, milles osales ligikaudu 90 noort peaaegu kõikidest Euroopa riikidest. Konverentsi eesmärk ei olnud selgeks teha alkoholi kõikvõimalikke kahjulikke toimeid ega muuta kõiki osalejaid karsklasteks. Korraldajate peamine soov oli meid mõistma panna, et alkoholi ei tohiks võtta argipäeva iseenesestmõistetava osana ning et noored võiksid ja peaksid alkoholipoliitika kujundamises aktiivsemalt kaasa rääkima.

Mind isiklikult puudutas sel konverentsil kõige enam noorteorganisatsiooni No Excuse liikme Daša Kokole ettekanne Sloveenia noorte- ja tudengiorganisatsioonide hulgas läbi viidud uurimistööst. Küsitluse eesmärgiks oli kaardistada 24 organisatsiooni liikmete alkoholi tarbimise harjumused ning suhtumine alkoholi. Kuigi küsitluse tulemused ei üllatanud paljusid kuulajaid (sh ka mind), siis hirmutavad tundusid need küll. Nimelt selgus, et pooled organisatsioonidest kasutavad üritustel alkoholi tarbimist kaudse sotsialiseerumise vahendina. 42% küsitlusele vastanutest arvas, et organisatsioon on tähtis faktor noorte joomisharjumuste kujundamisel ning lausa 73% liikmetest arvas, et alkoholi propageerimine organisatsiooni sees mõjutab ka nende endi tarbimist. 65% neist nõustusid, et vanemad liikmed on noorematele alkoholi tarbimise osas eeskujuks.

Kahjuks pole veel uuritud, kuidas on olukord Eesti noorte- ja tudengiorganisatsioonides. Küll aga olen oma tudengistaaži ajal teinud mitmeid tähelepanekuid. Arvan, et peaaegu kõikidele on sügissemestri hakul Tartu linnas silma jäänud plakatid, mis kutsuvad tudengeid korporatsioonide tutvumisõhtutele. Kuigi enamasti seda plakatitel otseselt ei reklaamita, on enamik siiski teadlik, millega meeskorporatsioonide külalisõhtutel tegelikult tegeletakse. Eelmisel kuul riivas minu silma aga Tartu ühe olulisema tudengiorganisatsiooni väljaandes olev poolt lehekülge hõlmav Saku õlle reklaam kirjaga „Õlu ülikool”.

Noorte- ja tudengiorganisatsiooni tutvustatakse kui kohta, kus noorel on võimalus ennast arendada, uusi kogemusi ja tutvusi saada ning silmaringi avardada. Nendes organisatsioonides on võimalus tegeleda just sellega, mis meeldib ning sisustada oma vaba aega kasulikult. Kui paljud organisatsioonid on endalt küsinud, kas ja kuidas aitab alkoholi tarbimine liikmetel eelnevalt mainitud eesmärke saavutada?

Rõõm on tõdeda, et esimese sammu organisatsioonisiseste alkoholi tarbimist puudutavate reeglite loomisel on astunud EAÜS. Nimelt võttis juhatus vastu otsuse EAÜSi üritustel mitte pakkuda alkohoolseid jooke. See aga ei tähenda, et kõikidel üritustel oleks alkoholi tarbimine kategooriliselt keelatud, lihtsalt EAÜS omalt poolt ei soodusta seda. Mina isiklikult pooldan seda otsust ning loodan, et EAÜS on sellega suureks eeskujuks kõikidele teistele Eesti noorte- ja tudengiorganisatsioonidele.

Kas ja kui palju keegi alkoholi tarbib, on iga inimese enda otsus. Tunnistan ausalt, et mina ei ole karsklane ning kindlasti ei ole selle artikli eesmärk karskluse propageerimine. Minu suurim soov on lihtsalt panna teid kui noori, kui tudengeid, kui tulevasi lapsevanemaid ja arste sellel teemal mõtisklema.  

Konverentsil olid esindatud peaaegu kõikide Euroopa riikide noored (Foto: Conor Cullen)