Inimõigused ja meditsiin

Triin Keller

Rahu ja inimõiguste töögrupi juht

10. detsembril möödus 64 aastat ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest. Selle raames korraldas Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi Rahu ja Inimõiguste töögrupp Biomeedikumis inimõiguste- ja meditsiiniteemalise mälumängu. Osa võttis üheksa võistkonda: neist seitse tudengite ja kaks arstide oma. Igas tiimis pidi olema neli liiget, et saanuks kõik mõtted ikka mitmekesi läbi arutada.

Varieeruva raskusastmega küsimusi oli kokku 14. Kõige lihtsamaks osutus küsimus, milles ootasime kolme erineva vihje vastusteks kolme Nobeli rahupreemia laureaati (Õnnistatud Ema Teresa, organisatsioon Piirideta arstid ehk Médecins Sans Frontières ja Albert Schweizer). Kõige keerulisem küsimus oli IPPNW organisatsiooni ehk International Physicians for the Prevention of Nuclear War (Arstid tuumasõja vastu) kohta, mille täisnime ei osanud esimese vihje peale ükski võistkond. Enamik osalejatest teadis aga õiget vastust siis, kui anti viimane ehk kolmas vihje, kus mainiti organisatsiooni tegevuse peamisi eesmärke: kaotada tuumarelvad ja hoida ära tuumasõda.

Esimese koha saavutas sel korral kolmanda kursuse võistkond Mustad Lambad, teise koha teise kursuse võistkond IP3 ning kolmanda koha juba väljaõppinud arstide võistkond nimega Noorpsühhiaatrid. Rahu ja Inimõiguste töögrupp tänab kõiki osavõtjaid ja soovib õnne võitjatele. Tänu positiivsele tagasisidele kordame üritust kindlasti lähemas või kaugemas tulevikus.

Üritust toetasid auhindadega AS Kalev, kino Cinamon ja neli Kliinikumi arsti, kes lubasid võistkonna IP3 liikmetele haiglas midagi põnevat näidata. Suur aitäh! 

MEFF – Meditsiiniteemaliste Filmide Festival

Kirke-Hellen Kukumägi 

EAÜSi Jätkusuutlikkuse töögrupi juht

3.–6. detsembril oli Biomeedikumi õhus tunda filmi lõhna. Usinad Jätkusuutlikkuse töögrupi tüdrukud ootasid filmihuvilisi naerusuil ning pakkusid tulijatele popkorni, morssi ja porgandeid. Eesti esimese Meditsiiniteemaliste Filmide Festivaliks oldi end valmistatud juba kaua ning lõpuks see oligi käes.

Esimesel päeval oli festivalikülastajatel võimalik vaadata 14 lühifilmi ning dokumentaalfilmi HIVist, mida hiljem kommenteeris ka dr Matti Maimets. Teisel päeval sai silmaringi arendada patoloogia ja anoreksia teemadel ning esitada küsimusi dr Anu Järvele. Kolmas õhtu oli kirurgia päralt ning neljandal õhtul kulmineerus MEFF Ahhaa keskuses filmiga „Minu vasak jalg”, mida kommenteeris dr Mark Brachinsky. Kõige populaarsemaks osutus anorkesiateemaline film, ent vaatajaid jätkus samas kõikjale.

MEFFi idee ning kontseptsioon olid üles ehitatud eelkõige meie arstiteaduskonna tudengite silmaringi laiendamiseks ning mõttemaailma avardamiseks. Saalis istudes ja filme vaadates oli mitmetel hetkedel võimalik tajuda seda, et need, kes filmi vaatavad, on just arstitudengid. Naerdi naljade üle, mis eeldasid meditsiinilisi eelteadmisi, ning oldi skeptilised filmides välja toodud haigustega seonduvate faktide suhtes.

Võib öelda, et jäime esimese MEFFiga väga rahule ning loodetavasti saab sellest iga-aastane üritus, mis pakub uusi teadmisi ja meelelahutust sadadele tudengitele.

Sellised käsitööna valminud piletid said endale kõik, kes käisid MEFFil viimasel päeval (Foto: Kirke-Hellen Kukumägi)

Kas alkohol on muutunud noorteorganisatsioonide kultuuri loomulikuks osaks?

Marta Velgan

V kursus

8.–14. novembril toimus Sloveenias 1st European Alcohol Policy Youth Conference, milles osales ligikaudu 90 noort peaaegu kõikidest Euroopa riikidest. Konverentsi eesmärk ei olnud selgeks teha alkoholi kõikvõimalikke kahjulikke toimeid ega muuta kõiki osalejaid karsklasteks. Korraldajate peamine soov oli meid mõistma panna, et alkoholi ei tohiks võtta argipäeva iseenesestmõistetava osana ning et noored võiksid ja peaksid alkoholipoliitika kujundamises aktiivsemalt kaasa rääkima.

Mind isiklikult puudutas sel konverentsil kõige enam noorteorganisatsiooni No Excuse liikme Daša Kokole ettekanne Sloveenia noorte- ja tudengiorganisatsioonide hulgas läbi viidud uurimistööst. Küsitluse eesmärgiks oli kaardistada 24 organisatsiooni liikmete alkoholi tarbimise harjumused ning suhtumine alkoholi. Kuigi küsitluse tulemused ei üllatanud paljusid kuulajaid (sh ka mind), siis hirmutavad tundusid need küll. Nimelt selgus, et pooled organisatsioonidest kasutavad üritustel alkoholi tarbimist kaudse sotsialiseerumise vahendina. 42% küsitlusele vastanutest arvas, et organisatsioon on tähtis faktor noorte joomisharjumuste kujundamisel ning lausa 73% liikmetest arvas, et alkoholi propageerimine organisatsiooni sees mõjutab ka nende endi tarbimist. 65% neist nõustusid, et vanemad liikmed on noorematele alkoholi tarbimise osas eeskujuks.

Kahjuks pole veel uuritud, kuidas on olukord Eesti noorte- ja tudengiorganisatsioonides. Küll aga olen oma tudengistaaži ajal teinud mitmeid tähelepanekuid. Arvan, et peaaegu kõikidele on sügissemestri hakul Tartu linnas silma jäänud plakatid, mis kutsuvad tudengeid korporatsioonide tutvumisõhtutele. Kuigi enamasti seda plakatitel otseselt ei reklaamita, on enamik siiski teadlik, millega meeskorporatsioonide külalisõhtutel tegelikult tegeletakse. Eelmisel kuul riivas minu silma aga Tartu ühe olulisema tudengiorganisatsiooni väljaandes olev poolt lehekülge hõlmav Saku õlle reklaam kirjaga „Õlu ülikool”.

Noorte- ja tudengiorganisatsiooni tutvustatakse kui kohta, kus noorel on võimalus ennast arendada, uusi kogemusi ja tutvusi saada ning silmaringi avardada. Nendes organisatsioonides on võimalus tegeleda just sellega, mis meeldib ning sisustada oma vaba aega kasulikult. Kui paljud organisatsioonid on endalt küsinud, kas ja kuidas aitab alkoholi tarbimine liikmetel eelnevalt mainitud eesmärke saavutada?

Rõõm on tõdeda, et esimese sammu organisatsioonisiseste alkoholi tarbimist puudutavate reeglite loomisel on astunud EAÜS. Nimelt võttis juhatus vastu otsuse EAÜSi üritustel mitte pakkuda alkohoolseid jooke. See aga ei tähenda, et kõikidel üritustel oleks alkoholi tarbimine kategooriliselt keelatud, lihtsalt EAÜS omalt poolt ei soodusta seda. Mina isiklikult pooldan seda otsust ning loodan, et EAÜS on sellega suureks eeskujuks kõikidele teistele Eesti noorte- ja tudengiorganisatsioonidele.

Kas ja kui palju keegi alkoholi tarbib, on iga inimese enda otsus. Tunnistan ausalt, et mina ei ole karsklane ning kindlasti ei ole selle artikli eesmärk karskluse propageerimine. Minu suurim soov on lihtsalt panna teid kui noori, kui tudengeid, kui tulevasi lapsevanemaid ja arste sellel teemal mõtisklema.  

Konverentsil olid esindatud peaaegu kõikide Euroopa riikide noored (Foto: Conor Cullen)

Välismeditsiin ei lõpe Soomega ehk välisvahetuse võlud

Kadri Peterson

Märt Raud

Ehk oled Sinagi leidnud oma postkastist teate, et on alanud järjekordne konkurss välisvahetusse kandideerimiseks. Neil, kes välisvahetust tutvustavale õhtule ei jõudnud või on välismaal praktiseerimise võludest vähe kuulnud, tekivad kindlasti rida küsimusi: kas minna, miks minna, mida oodata...

Programmi ennast siinkohal tutvustama väga ei hakkaks, enamik on sellest kindlasti rohkem või vähem juba kuulnud. Järgnevalt pigem mõned mõtted, mida täpsemalt välisvahetuses osalemine Sulle juurde annaks ning miks võiks hakata kontaktisikuks suvel Tartusse tulevatele meditsiinitudengitele.

Pakkida reisikott ning asuda teele tundmatusse nõuab tegelikult omajagu julgust – kõik ei ole sündinud reisisellid. Kuuks ajaks turvalisest keeleruumist lahkumine on küll üsna stressirohke, kuid koju tagasitoodav kogemus kaalub ebamugavused üles. Tihtipeale kipub meil ununema, et väga hea arst ei ole kõiki haigusi tundev entsüklopeedia, vaid ennekõike elukogenud inimene ja abistaja, kes oskab igas olukorras kuulata, suhelda, ravida. Teadmisi õpetab meile ülikool, kogemused tulevad elus toimuvate sündmuste kaudu. Välisvahetuses osalemine viskab meid kindlapeale sellistesse olukordadesse ja sündmustesse, mida ei oska tihtilugu ettegi kujutada. Arstitudengid on leidlikud ning oht, et keegi hätta jääks, on sisuliselt olematu. Saadud kogemus annab meile juurde enesekindlust ja isikupära, mis kajastub hiljem nii personaalses kui ka tööelus. Välisvahetuses osalemine aitab meil kasvada eelkõige inimestena.

Välisvahetuse programm on hea võimalus näha lähemalt teise riigi meditsiinisüsteemi. Iga tudeng saab endale isikliku juhendaja, kelle tööharjumused ja probleemilahendused võivad oluliselt erineda meie kultuuriruumi omadest – sellest kõigest on võimalik õppida ning näha asju täiesti uue nurga alt – „Ahhaa, ka nii on võimalik!”. Ükski süsteem pole täiuslik ja märgates sealseid kitsaskohti, saame neid oma tulevases praktikas ja Eesti meditsiinisüsteemis vältida / parandada. Kuigi haiglapraktika pole kõikjal viimse detailini läbi mõeldud ning alati ei usaldata tudengitele aordiklemmide paigaldamist ega puusanaelte „sissetagumist”, siis sellest hoolimata lisab kuuajaline periood mõnes välismaa haiglas Sinu meditsiiniõpingutele kindlasti tüki väärtuslikku. Garanteeritud on kontaktid teiste meditsiinitudengitega, millest võib areneda võimalus läbida oma edasised praktikad ja täiendusõppe perioodid mõne uue riigi kõrgtasemelises meditsiinikeskuses, rääkimata heast sõbrast mõnel huvitaval maal.

Oled lisaks inglise keelele mõnda muud keelt õppinud, aga pole saanud piisavalt suhtluspraktikat? Välisvahetusse minnes saad seda viga parandada. Kohaliku keele tundmine on suur eelis kohalike patsientide ja arstidega suhtlemisel ning neist arusaamisel. Seega, miks mitte kasutada võimalust saada hea saksa, hispaania, itaalia või mõne muu keele praktika?

Välisvahetus on hea alternatiiv arstitudengitele, kes ei raatsi Erasmuse programmiga mõneks semestriks välismaale minna ja seeläbi akadeemilise puhkusega oma õpingute kestvust pikendada. Välisvahetus kestab ainult kuu ja iseenesest pole vale väita, et see on justkui lühike ja intensiivne Erasmus. Teisest küljest võib välisvahetuses osalemine anda lisajulgust või tekitada motivatsiooni pikemalt välistudengi elu elada. Riikide nimekiri, kuhu välisvahetusse minna, on küllaltki mitmekesine ja seetõttu peaks igaüks leidma endale sobiva koha. Kui ei leia, siis saab alati otsida võimalusi sõlmida tulevaseks aastaks välisvahetuse leping ka Sinule meelepärase riigiga.

Lisaks ise välisvahetuses osalemisele, on kõigil suurepärane võimalus hakata kontaktisikuks augustikuus Tartusse tulevatele välistudengitele. Niiviisi ei ole tarvidust kuhugi reisida, vaid erinevatest kultuuriruumidest pärit eksootika tuleb ise koju kätte. Kontaktisikute ülesanded on aidata välistudengitel kohaneda kohaliku eluga, viia nad esimesel päeval haiglasse ja korraldada teiste kontaktisikutega koos sotsiaalprogramm, mis jääb meelde koguks eluks. Lisaks kõigele sellele annab kontaktisikuks olemine tublisti aktiivsuspunkte, mis tulevad kasuks järgmisel aastal välisvahetusse kandideerimisel.

Mis aga kõige tähtsam, välisvahetus – kas Tartus või siis välismaal – on üks seiklusi täis kuu! Kunagi ei või ette teada, mis ja kes sind ees ootavad: kindel võid olla vaid selles, et saab põnev olema. On tõeline kultuurielamus olla kuu aega koos erinevatest riikidest pärit inimestega. Saate korraldada rahvusõhtuid, pidada inspireerivaid vestlusi, võtta ette seiklusi looduskaunitesse paikadessse või lihtsalt nautida erinevaid kultuure ja ühist söögitegemist. Ära kõhkle, kasuta seda EAÜSi pakutavat ainulaadset võimalust, sest hiljem jõuab kodumaal või Soomes praktiseerida kogu elu, kuid meditsiinitudengina on Sul võimalus vaid ülikooliajal mõnes eksootilises riigis chillida.

Välisvahetus Portugalis (Foto: Stella Põldsepp)

Välisvahetusse kandideerimine kestab 22. detsembrini 2012. Rohkem infot www.eays.ee/valisvahetus/kandideerimine

Tossud olid paljudel

EAÜSi Spordigrupp

Kas panid tähele neid valgeid A4-suuruses pabereid, kus uuriti sinu jooksmisharjumuste ning tossude kohta? Mõtlesid, et miks sellised küsimused? Kui sa seni pole vastust saanud või ei saanud ise kohal olla, siis siin on lühike ülevaade sellest, miks neid tosse vaja oli.

Eelmisel laupäeval võis paljusid näha sammumas Tartu Ülikooli spordihoone poole. Hordidena suundus rahvas keskpäevaks korvpalli vaatama, aga arstitudengid olid platsis juba varem, sest kell 11 algas meie päris oma ning sel aastal imagot muutnud treeningpäev.

Treeningpäeva kava vaadates oli kirjas vähem võistlusalasid kui eelnevatel aastatel. Peale suurepärast soojendust said huvilised tutvust teha võitlussportidega, mis osutusid nii populaarseteks, et ajakavasse tuli sisse viia muudatus. Populaarseks osutus ka Anni poolt läbiviidud Bosu treening. Kui enne laupäeva ei teadnud mõni arstitudeng, mis imeloom see bosu on, siis pühapäeval tuletasid seda neile meelde valusad lihased. Või siis pildid Facebookis!

Võistlusmomenti pakkusid seksigrupi partnerjooks ning sõudmine. Just viimane pakkus päeva kõige pingelisemaid hetki oma sekundite ning sajandikega. Sõudeergomeetri võistluse võiks tituleerida päeva populaarseimaks võistlusalaks. Lisaks rohkele osavõtule oli kuulda häälekat kaasaelamist ning põnevate hetkede tarvis jätsid treeningu pooleli ka inimesed teisel pool klaasi. Lihaste pumpamine võis oodata.

Pärast viimaste energiavarude väljapigistamist sõudeergomeetril oli siiski vaja välja selgitada meie teaduskonna kõige kõvem mees ja naine. Nendeks osutusid Taaniel Laisk, kes kaitses enda tiitlit eelmisest aastast, ning Anni Tolk.

Kella 16 paiku said auhinnad jagatud ning korralikule spordiinimesele kohaselt ka lihased venitatud ja oligi aeg koju taastuma minna. Õhtul võis keha kosutada kringliga ning ei puudunud ka traditsiooniline saun.

Kas meie teaduskond saab endale uue Kõva Mehe või Naise selgub juba Treeningpäeval 2013.

Ka CURARE tänab spordigruppi suurepärase päeva eest!

Tilk verd võib muuta elu

ELINOR ÕUNAP

MADLI-KÄRT UPRUS

14. novembril toimus kõigis Eestimaa Selverites Diabeedipäeva tähistamine, millest võttis osa ka meie oma Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts. Ajavahemikus 17-19 võis näha valgetes kitlites arstitudengeid mõõtmas veresuhkrut tasuta kõigil, kes selleks soovi avaldasid. Üle kogu Eesti Selverites osales sel aastal 59 tudengit, nende hulgas oli nii rebaseid kui ka peaaegu valmis arste. Nädal enne said kõik osalejad osa võtta koolitusest, kus õpetati glükomeetreid kasutama ning anti lisateadmisi diabeedist.

Eelmisel aastal mõõdeti veresuhkrut rohkem kui 4000 inimesel ning kontrollitud mittediabeetikutest avastati 108 inimesel kõrgenenud veresuhkur kaks tundi pärast sööki. Tegemist on olukorraga, mis võib viidata diabeedile. Seega ei ole tegemist üritusega, kus me puhtalt käime arsti mängimas, vaid meie poolt teostatud mõõtmiste tagajärjel saavad nii mõnedki aru perearstlikule kontrollile mineku vajadusest. Kui me avastame kas või ühe inimese, kes kõnnib meie seas teadmata, et tal on diabeet, või kui me suudame kas või ühele inimesele selgeks teha, kui tähtis on oma tervise eest hoolitseda ja et suhkur ei ole naljaasi, siis võime ürituse kordaläinuks lugeda!

Eelmisel aastal diabeedipäeval osalenute muljeid:

Kadri Peterson (III kursus): „Eelmisel aastal Veeriku Selverisse jõudes oli meid ees ootamas juba väike järjekord inimestest, kes kõik tahtsid enda veresuhkru taset kontrollida. Üritus osutus väga populaarseks ja põhimõtteliselt ei tekkinud hetkekski olukorda, kus uudishimulikke inimesi meie ümber ei olnud. Pidi tegutsema kiirelt, aga samas leidma iga inimese jaoks aega temaga suhtlemiseks ja tema nõustamiseks. Päeva lõpus olin küll väsinud aga õnnelik, sest tundsin, et sain reaalselt inimeste heaks midagi ära teha, oma kätt harjutada ning leidsin taaskord kinnitust sellele, miks ma tahan just arstiks saada.“

Kätlin Puksand (III kursus): „Mina otsustasin eelmisel aastal diabeedipäeval osaleda, sest mulle meeldis, et see on üle-eestiline suurüritus ja me saame reaalselt suurt inimeste hulka mõjutada. Selveris sisseoste tehes ja reklaami kuuldes on äge mõelda küll, et nii tore et mina saan ka oma panuse anda. Ma ei usugi, et selline üritus aitab Eestis leida kõik inimesed, kellel veresuhkruga probleeme on, kuid kahtlemata juhib see tähelpanu ja inimesed muutuvad kokkuvõttes oma tervisest teadlikumaks ja hoolivamaks. Tallinna valin sellepärast, et siis on järjekorras ka sõbrad ja sugulased. Eelmisel aastal tõi mu vanaema näiteks autotäie inimesi oma vere glükoositaset mõõtma! Ootan põnevusega ka seda aastat.“

Üritust aitasid korraldada SA TÜK Lastefond ning sponsorfirmad Sanofi, Mefo, AB Medical ning Surgitech.

Juhatus andis oma panuse sel aastal ühiselt Võrus (Foto: Sirli Saar)

Residentuur aasta võrra pikemaks?

Taaniel Laisk

EAÜSi Haridusgrupp

7. novembril toimus Linkbergi auditooriumis ATÜKi ja ENÜ (Eesti Nooremarstide Ühenduse) eestvedamisel arutelu teemal “Residentuuri programmide pikendamine aasta võrra”. Kohal olid tudengid, arstid, residentuuriprogrammide üldjuhendajad ja dekaan. Kõik osapooled said arvamusi avaldada, esitati uusi ettepanekuid ja pakuti välja alternatiive. Mis oli selle ürituse eesmärk?

Selle seletamiseks tuleb natuke vaadata viimase kuu sündmusi. Oktoobris jõudis tudengiteni info, et residentuurikomisjonis on heaks kiidetud mõte lisada kõikidele residentuuriprogrammidele täiendav aasta üldmeditsiinilisi tsükleid ja plaanis on esitada ettepanek hääletamisele ka oktoobris arstiteaduskonna nõukogu koosolekul. Ühtlasi ilmnes ka, et ei tudengite ega residentidega muudatust pikemalt arutatud ei ole. Kummalisel kombel ei olnud ka paljude erialaseltside ning isegi mõnede residentuuri programmide üldjuhendajatega läbiräägitud. Arusaadavalt oli vajadus põhjalikuma arutelu järgi ning ATÜKi ja ENÜ ettepanekul lükati otsustamine arstiteaduskonna nõukogus edasi. Samaaegselt alustati diskussiooniga ja korraldati mitmeid kohtumisi ja arutelusid tudengite, residentide, residentuuri üldjuhendajate, erialaseltside esindajate ning dekanaadi vahel. Kõik eesmärgiga võtta natuke hoogu maha ning arutada pikemalt ning kõigi osapooltega läbi muudatus, mis hakkab mõjutama väga paljude praeguste ja tulevaste arstide elusid.

Linkbergi auditooriumis said esmalt sõna residentuuriprogrammide juhendajad ja erialaseltside esindajad. Toodi välja, et paljude erialade programmid on ajaliselt lühemad, kui enamikes Euroopa riikides, samas vastavad Eestis kõikide erialade programmid Euroopa direktiivide järgi vähemalt miinimumnõuetele. Tihti ei tunta mujal huvi Eesti programmide sisu kuivõrd just pikkuse vastu. Ei tahaks hästi uskuda, et meie erakorralise meditsiini 4aastane programm on väga palju kehvem kui mõne teisi riigi 5aastane erialaõpe. Meie meditsiinis on ikka rõhk olnud sõnal “efektiivne”. Edasi sai selgeks, et erialadel on väga erinevad vajadused seoses residentuuridega. Neuroloogias on puhtalt neuroloogiat 15 kuud, ülejäänud on üldmeditsiinilised tsüklid. Lisatavad 11 kuud üldmeditsiinilisi tsükleid võimaldaksi suurendada neuroloogia tsüklite arvu. Kardioloogias toimus aga hiljuti residentuuri pikendamine neljalt aastalt viiele ning nemad ei ole poolt, et residentuuri veel aasta võrra pikendada. Kardioloogia erialaseltsi sõnul on neil hoopis puudu subspetsialiseerumise rahastamisest (et peale 5a kardioloogia tsüklit õppida süvendatult nt rütmoloogiks)

Mitmete erialade esindajad tõid välja, et kui tõesti pikendatakse residentuuri pikkusi kõigil ühtemoodi, siis võiks olla paindlikum tsüklite jaotus, mida resident läbima peaks (praegu erakorraline meditsiin 2 kuud, peremeditsiin 4 kuud, sisehaigused 3 kuud, kirurgia 2 kuud ). Vastuargumendina toodi välja, et sellisel juhul sätivad kõik erialad paika oma tsüklid ja kogu idee kaotab oma algse eesmärgi – anda arst-residendile üldarstina praktiseerimise kogemust. Sedapuhku võib käiku minna kuldne kesktee ehk mingid tsüklid valikulised, mingid kohustuslikud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et plaan residentuuriprogrammide pikendamisest on tõesti tulnud paljudele asjaosalistele ootamatult ning sisuliselt vajab veel edasiarendamist ning paindlikumaks muutmist. Sellega olid ka enamus saalisolnutest nõus. Kindlasti on ka kõik osapooled nõus, et meie arstidele kulub ära rohkem üldmeditsiinilisi kogemusi, praktikat ja meditsiini laiahaardelisemat tundmist. Nii et ühisosa, millelt edasi liikuda, on olemas. Üks oluline aspekt siinjuures on veel see, et tudengid näitasid, et vajadusel suudame koonduda ja ühise asja ees seista. Millisena ja millal täpselt residentuuriprogrammide muudatus vastu võetakse on veel vara öelda, aga hoidkem end asjade käiguga kursis, sest muudetakse meie haridust ja meie elu.

Täpset kokkuvõtet 7. novembri koosolekust loe ATÜKi poolt listidesse saadetud protokollist.

Subjektiivselt seksigrupi sisekoolitusest!

Grete Hirvesoo

Seksuaaltervise töörühma juht

On neljapäeva hilisõhtu. Kaks seksigruplast arutavad Facebook's:

M: Ma olen juba nii leilis.

G: Imelikul kombel olen seda ka mina.

M: Kes ei oleks?

See oli minu ja Marie omavaheline vestlus päev enne seksigrupi sisekoolitust, mida hellitavalt kutsusin seksigrupi bootcamp'ks. Ees oli ootamas kaks sisutihedat päeva, mille keskmes oli seksuaalharidus. Kuid ei puudunud ka tants ja trall. Work hard and play harder – väljend, mis ei tohiks võõras olla ühelegi arstitudengile!

Seksigrupile on omane tahe teha asju paremini kui varem. Meie eelmisel aastal toimunud ühepäevane sisekoolitus ei rahuldanud meid. Sellepärast otsustasime juba kevadel, et järgmine sisekoolitus saab kestma reedest pühapäevani. Ja olgem ausad, pole midagi paremat, kui veeta terve nädalavahetus linnast eemal, maailma kõige ägedamate inimestega ning arutleda teemadel, mis on kõike muud kui igavad.

Miks seksigrupile sisekoolitus? Miks mitte – see on huvitava elu alus. Tõde on ka see, et seksigrupiliikmete seas on nii mõnigi uus inimene, kellele meie raudvaral on palju edasi anda. Oleks rumal mitte üritada omandada teadmisi neilt, kellel on kõige rohkem kogemusi seksuaaltervise tundide andmisel, põhjalikud teoreetilised teadmised ja suur hulk interaktiivseid meetodeid. Kindlasti ei tohiks unustada näpunäiteid, mis aitavad meil kõigil tulevikus olla suurepärased lektorid. Sest uskuge mind, seksuaaltervise loengu andmine on kunst. See vajab julgust, tahet, avatust, pädevust ning loovust. Ning me ei usu, et on olemas parem koht, kus neid oskusi endas arendama hakata, kui meie sisekoolitus!

Koolitusel tehti nii tõsist tööd..

...kui ka palju nalja.

Lisaks teemadele, mis mahtusid meie programmi kohutuslikus korras, ning teadmistele, mis omastasime erinevate sessioonide käigus, ei tohiks unustada neid hetki, kui terve ruumitäis inimesi naeris ilma valehäbita. Minu lemmik oli, kui arvutist kõlas Psy „Gangnam Style“ (ja seda rohkem kui üks kord) ning kõik usinalt ja vägagi püüdlikult tantsusamme imiteerisid!

Lõpetuseks tahaksin tänada kõiki, kes koolitusel osalesid, sest kui teid poleks, siis poleks ka koolitust. Kuid eraldi tooksin välja seksigrupi raudvara, kes olid kõik esindatud ning andsid endast sellel nädalavahetusel kõik. Aitäh Mariele, kes tegi supertöö koolituse organiseerimisel. Ellele, Jaanale ja Merilinile nende poolt läbiviidud sessioonide eest ning nooremate liikmete inspireerimise eest!

Raske on olla objektiivne, kui sa siiralt usud, et seksigrupp on kõige ägedam. Aga nii on!

PS! Ei tea, mis järgmisel aastal veel saab ? ;)

KAUA TEHTUD KAUNIKENE

Sirli Saar

EAÜSi peasekretär 

Sisekoolituse peakorraldaja

Pealkiri viitab nii artiklile kui ka sisekoolitusele endale. Ettevalmistused algasid juuli lõpus, koolitus ise nõudis osalejatelt ajalist investeeringut 36 h ja artikkel võttis aega 3 (öö)päeva.

Koolitajad valisin järgides põhimõtet, et ei ole võimalik õpetada. Saab jagada kogemusi, kuulata, pidada dialoogi, teha praktilisi harjutusi. Esitada väljakutse ja inspireerida. Mida inimene koolitusest kaasa võtab sõltub temast endast, tema vajadustest ja arengusoovist. Eero Loonurm ja Edvard Ljulko on minu jaoks mõlemad väga inspireerivad inimesed. Koolitajatena publiku soovidest lähtuvad ja praktikale keskenduvad. Mina soovin, et selts oleks sisemiselt harmooniline ja väljapoole atraktiivse kuvandiga.

Sisekoolitusel osalesid töögrupijuhid, juhatuse liikmed ja teised silmapaistvalt aktiivsed ning tublid EAÜSikad. Esindatud olid kõik kursused pluss toetajaliikmeskond. Leian, et selline valim on jätkusuutlikkuse aluseks ning näitab samaaegselt nii seltsi mitmekülgsust kui ka ühtsust.

Laupäeva põhirõhk läks kommunikatsioonile. Eero Loonurm tegi meile teemas soojenduse ja viis meid õigele lainele. Pärastlõunal jagunesime sisekommunikatsiooni ning väliskommunikatsiooni töörühmaks. Kaardistasime hetkeolukorra, arutasime murekohtade üle ning panime paika edasised tegevused. Ideid tuli nagu Vändrast saelaudu. Nende elluviimiseks on vaja inimressurssi. Siinkohal panustame teiepoolsele abile.

Sisekommunikatsioon pole ainult info edastamine, vaid ka info ühine mõistmine, kogemuste jagamine ja empaatia tekkimine inimeste vahel. Iga lause, mida inimene loeb või kuuleb, mõtestab ta enda jaoks lahti. Seda tehakse vastavalt sellele, mis infot eelnevalt omatakse. Seega tuleb info anda täpsel, nö puust ja punaselt, et kõik saaksid ikka ühtemoodi aru.

Kõik arstitudengid peaksid seltsist teadma ja oskama seda positiivselt kirjeldada. Selleks tuleb teha tööd ning süsteemselt väljapoole positiivset kuvandit kommunikeerida. Näiteks on meil väga hea video, mille senine turundus on üsna nõrk olnud. Mõeldud tehtud. Andrus Lomp lõi meile ehk EAÜSile oma Youtube’i kasutaja ning laadis meie suurepärase video sinna üles. Kõik koolitusel olnud jagasid videot oma Facebook’i kontol. Tulemus - 2 päevaga rohkem kui 780 vaatamist. Kutsun Teid kõiki üles kõnealust videot oma sõprade ja tuttavatega jagama. Miks? Eks ikka selleks, et kõik teaksid kui ägedad me oleme. Lisaboonusena anname inimestele võimaluse teha midagi eriti vinget ehk siis teha koostööd EAÜS särasilmsete noortega tervema ja õnnelikuma Eesti nimel.

Pühapäeva alustasime avaliku esinemisega. Esinemisärevus on vägagi kinni mõtlemises ja seda saab muuta. Üks hea idee, kuidas ärevust maandada. Vastavas olukorras küsida endalt „on see eluohtlik?“ ja siis sealt edasi mõelda. Publikuga psühholoogilise kontakti loomise eelduseks on iseendaga kontaktis olemine. Ole parim sina, mitte ära püüa olla keegi teine.

Parim saavutamise seisund on nn flow ehk vooseisund. See tekib siis kui inimesele antakse tavalisest pisut suuremad nõudmised. Seega annavad nad endast rohkem kui tavaliselt. Juhul kui ülesanne on liiga kerge hakkab inimesel igav ja kui liiga raske, tekib hirm. Vooseisund tekib selles kitsas lõigus hirmu ja igavuse vahel.

Pikalt ja põhjalikult käsitlesime organisatsiooni väärtusi ning arutasime ka kokkuleppeid, millest võiksime oma tegevuses juhinduda. Mõlemad vajavad edasiarendust ja konkretiseerimist. Sisekoolituse teise päeva käegakatsutavaks tulemuseks on seltsi lühendile põhiväärtuste kujul leitud ideaalne funktsioon.

Eneseareng
Avatus
Ühtsus
Sihikindlus

Koolituse viimaseks teemaks oli läbipõlemine.

Baley järgi on sellel neli faasi:

1. idealism ja entusiasm – ülim optimism, energilisus ja ambitsioonikad plaanid
2. stagnatsiooni tunnetamine – teed omast arust hoolega tööd ja pingutad, aga tulemusi pole
3. frustratsioon – agressioon enda, teiste ja maailma vastu
4. apaatia – käegalöömine, ei huvituta enam millestki

Soovitused kuidas läbipõlemist ära hoida ning vältida saab kokku võtta järgmise lausega: „Käitu endaga nii nagu sa käituksid oma hea sõbraga.“

Kui väljakutse tundub liiga suur, siis võiks panna ülesande punkt-punktilt kirja ja vaadata, et kuidas siis tundub. Tuleb jääda siiski reaalsusesse ja teatud ajalistesse piiridesse. Kõiki eesmärke ei saagi ega peagi alati täitma. Tuleb keskenduda olulisimatele ja tegeleda nendega pühendunult ning põhjalikult.

Lähiajal teen koolituse sisust pikema kokkuvõtte, mis hõlmab ka koolitajate materjale. Nädalavahetusel tekkinud ideede edasiarenduseks ning teostuseks sai loodud järgmised töörühmad:

• väliskommunikatsiooni süsteem (sealhulgas partnerite andmebaas)
  • Koduleht, Twitter ja muu virtuaalmaailm
• sisekommunikatsiooni süsteem
• organisatsiooni väärtused
• organisatsioonisisesed kokkulepped, millest juhinduda
• arengukava 2013-2015

Kes tunneb, et mõni punkt just teda kõnetas ning huvi tekitas siis võtke julgelt ühendust ja lööge kampa. Positiivsed emotsioonid ja kihvtid inimesed garanteeritud!

Ka vihm ei suutnud koolitusel osalejate näolt naeratust minema viia (Foto: Rasmus Kurgpõld)

Kodusõda Süürias

Mari-Ann Kröönström

I kursus

Olgem ausad, kui paljud meist ikka igapäevaselt uudiseid loevad? Ja kui samaaegselt välispoliitikaga keerlevad peas veel mõned toredad nahahaigused (mida kindlasti küsitakse sellel homsel arvestusel), siis vaevalt on kellelgi üleliigset energiat selleks, et loetut sügavalt analüüsida.

Triin ja Karmen otsustasid, et nemad (ja teised huvilised rahu ja inimõiguste töögrupist) võiksid päevakorralistest inimõiguste rikkumistest teada rohkem kui ainult paari nime ja umbkaudset geograafilist piirkonda. Võttes aluseks needsamad paar nime (Ba’ath, al’Assad, Süüria) ja umbkaudse geograafilise piirkonna (Lähis-Ida?!), mida nad juba teadsid, surfasid Triin ja Karmen internetis Süüria lainel ning omandasid kena ülevaate sealsest situatsioonist.

Näiteks said nad teada (ja rääkisid meile edasi), et Süüria asub Iisraeli, Jordaania, Liibanoni, Iraani ja Türgi vahel, hõlmates ka tillukest juppi Vahemere rannikust. Karmen rääkis meile kirglikult Süüria suurimast mäest (mt Hermon), tsivilisatsiooni hällist (Tigrise ja Eufrati jõgedest, mis saavad alguse just Süüria aladelt) ja Süüria presidendist, al’Assadist (kes olevat päris “kena mees” ja peale selle veel ka arst – paistis inimõiguste rikkumisi kõrvale jättes üpris meeldiv).

Triin rääkis meile numbritest, näiteks sellest, et üks ja sama partei on Süürias võimul olnud juba 1963ndast aastast alates (Ba’athi partei kuhu kuulub ka meile tuttav president al’Assad) ja et sellest ajast alates on seaduslikult valitsenud riigis “eriolukord”, mis keelab avalikud kogunemised. Mõni ime siis et reforme ja vabadust nõudev Araabia Kevad Süürias kodusõja vallandas, mis ongi tegelikult see millest pidime rääkima…

Kes siis ikkagi kellega võitleb?

Selles jõudsid Triin ja Karmen ka selgusele: nimelt on omavahel raksus president Al’Assad (Süüria võimud, kes istuvad pealinnas Damaskuses) ja opositsioon (rahvas, kes on koondunud põhjas asuva Aleppo ümber).

Kogu konflikti pähklikoorde pannes, on al’Assad inimõiguste seisukohalt “paha” ja rahva pool on nn. “inimlik õigus”. NATO riigid on koondunud opositsiooni poolele ja laidavad tugevalt al’Assadi tegevust. Teised Araabia riigid viskasid al’Assadi Süüria oma pahameele näitamiseks lausa Araabia Liigast välja.

Aga kogu selle laituse kõrval on meil ka sellised seltsimehed nagu Iraan ja Venemaa, kes toetavad al’Assadi režiimi relvadega ja ei paista Süüria inimõigustest üldse eriti hoolivat.

Ehk siis probleeme kui palju ühe ebaõnnestunud Araabia Kevade riigiga!

Arutlesime ise pikalt edais. Päris keemiseni vaidluste tulisus veel ei kerkinud, aga selleks on küllalt aega järgmisel korral, kus esitlejaid on loodetavasti rohkem ja teemaks on Põhja-Korea.

Üritus oli SUUREPÄRANE ja uute nägude ning värskete ideede kohalolek teeks seda veel SUUREPÄRASEMAKS!!

Seega ootame kõiki silmaringilaiendajaid järgmisel korral kuulama müstilisi lugusid Põhja-Koreast. Loeme Jong-Il’id üle ja vaatame, mis seal üldse viimase paarikümne aasta jooksul on toimunud.

Loe täpsemalt Rahu ja Inimõiguste töögrupi üritustest siit: estscorp.wordpress.com

Kuidas muuta oma töögrupp parimaks?

Triin Pohlak

II kursus

Töögrupi hea käekäigu ja arengu jaoks on kindlasti tarvis innukat juhti, kes suudaks tublisid ja aktiivseid inimesi enda ümber koondada ning neid piisavalt motiveerida. On vaja erinevaid projekte rohkete väljakutsetega ja võimalust igaühel midagi teha, milleski kaasa lüüa. Sama tähtsad on ka võimalused ühiseks ajaveetmiseks, mis lubab liikmetel vabas õhkkonnas koos olla ja midagi põnevat teha.

Olulisim seesuguste ettevõtmiste juures ongi asjaolu, et pole mingit formaalset tegevust nagu koosolekute puhul. Kõik saavad olla nemad ise, nautida koosolemist ja mõnusat seltskonda. 

Kindlasti saadakse niiviisi teiste grupiliikmetega palju kiiremini tuttavaks, toimub lõimumine. Mida rohkem aega üheskoos veedetakse, kas siis laua- või sportmänge mängides, matkates, meisterdades või muud ägedat tehes, seda suurema tõenäosusega tekib vastastikune usaldus ja sõprus. Rühmasisene usaldus on aga üks olulisimaid aspekte töögrupi toimimise seisukohalt. 

Oma kaaslaste seltskonnas end mugavalt tundes julgeme neile oma ideedest rääkida, nendega mõtteid jagada, eriilmelisi lahendusi välja pakkuda, kartmata teiste hukkamõistu, kartmata enese lolliks tegemist. Sest kes meid ikka välja naerab, kui seltskonnas on sõbrad, inimesed, kellele toetuda, kellelt nõu küsida ning kellega kõiksugu pööraseid ja mitte nii pööraseid ideid teoks teha. Kõik see on ju eeldus heale tiimitööle. Meeskond ei toimi, kui puudub usaldus ja kui liikmete vahel on pinged. Hirm end teiste ees narriks teha on samuti hävitava jõuga. Eduks on tarvis üheskoos ideid täiustada, neid teoks teha ja sel moel aina paremuse suunas edasi liikuda. 

Kui oleme koos inimestega, kelle kohta teame, et saame neile loota, tunneme end hästi. Lisaks on tähtis mõista, et meeskonnas on iga liige oluline, kõigi panus on määrav. Usaldamatus seltskonnas ei pruugi igaüks sellest aru saada, ei pruugi leida oma kohta suures masinavärgis. Teades aga, et koos on tore olla ja tajudes, et just mina olengi vajalik, soovitakse üha rohkemates projektides kaasa lüüa. Tundes rõõmu koosoldud ajast ja kambakesi tehtud asjadest, tekib tahtmine ikka ja jälle koos olla ja koos teha. Nõnda on iga koosolek oodatud, sest seal on tuttavad ägedad inimesed, kellega veedetud aeg on meeldiv ja väärtuslik.

Jätkusuutlikkuse töögrupi usinad liikmed Trükimuuseumis tööhoos.
Foto: Triin Pohlak

Puhke- ja venituspaus kevadisel rattamatkal.
Foto: Karmen Stimmer

Kes olid arstiteaduskonna tutvumispeol?

4. oktoobril toimus klubis Illusioon arstiteaduskonna traditsiooniline tutvumispidu. Curare oli kohal, et koguda inimeste muljeid sündmuskohalt. Ja otseloomulikult tahame neid ka kõigi teistega jagada.

Rein – Tulin arstiteaduskonna (edaspidi AR – toim) tutvumispeole, sest kõik mu sõbrad on siin. Need on kõik need inimesed, kes on lava peal ja lava ees. Olen seni aga näinud ainult kohutavaid, kortsulisi ja veriseid nägusid, loodan, et õhtu lõppeb rahulikult ega lähe üle käte.

Karmen – Mina tulin, sest see on iga-aastane tore pidu, kuhu ei saa tulemata jätta. Loodan, et saan kokku paljude inimestega, keda võib-olla iga päev ei näe ja kellega on tore juttu rääkida. Aga kuna ma just jõudsin, siis ei ole veel jõudnud kellegagi kohtuda.

Merle – Käin igal aastal, sest see on traditsioon. Eelmine jäi küll vahele, kuna olin välismaal. Mulle meeldisid rebaste tantsunumbrid küll, kuid üle inimeste peade oli neid üsna raske näha.

Karol – Käin AR tutvumispidudel, sest see on norm. Igal aastal tullakse siia peole. Need, kes ei tule, on tavaliselt need, kes ei käigi pidudel. Ma ei oota tänaselt peolt midagi, siin ei ole midagi oodata. Peod on kõik suhteliselt sarnased. Ootan head meeleolu, mis on samas suhteliselt tavaline, kuna tean siin päris paljusid inimesi.

Ann ja Diana – Meie oleme esimeselt kursuselt ja tulime peole, sest esinesime siin. Kõik läks õnneks hästi. Võitsime ka ühe mängu.

Martin – Naudin siin seltskonda. Tulin, sest siin on arstid ja arstid on segased. Oma üritustel tuleb alati käia, minu arust on see oluline, et ka kõik vanemad kursused käiksid edaspidi AR pidudel, üritustel, koosviibimistel, sest see kasvatab ühtekuuluvustunnet ja tead, kes on sinu ümber teaduskonnas. Ümberringi on kõik vanad sõbrad, aga olen täna juba ka 4 uut sõpra saanud.

Karmo - Tulin, et näha vanu tuttavaid ja uutega tuttavaks saada. Olen igal aastal käinud. Täna olen näinud selliseid inimsi, kellega muidu iga päev ei suhtle ja ei ole olnud aega uusi tuttavaid leida. Tagareas ma kahjuks korralikult rebaste etteasteid ei näinud.

Taavi – Miks ma peole tulin? Aga miks mitte? Pidu on äge. Sain uue sõbra Alari. Aga ma olen muusik, ma ei tantsi. Tšillin niisama.

Juuli-Ann – Tulin, sest see on kõva pidu ja siin käiakse. Ei saa vahele jätta. Ise korraldasin ka 2 aastat tagasi, täna on muusika parem. Rebaste etteasteid kahjuks eriti ei näinud, kuna olin tagareas. Vahepeal oli üks uus kutt ka siin meie ringis, aga ma ei tea, mis ta nimi oli. Vanadest sõpradest nägin oma esimesi rebaseid. Pidu mulle muidu meeldib, aga hakkan väsima. 22 ei ole enam kerge iga. Märkan ka, et ma ei tea enam neid laule, mida peol mängitakse, mul ei ole raadiot.

Kadri – Siia ei saa mitte tulla. Kõik tulevad. Tunnen ka, et see on mu ametikirjelduses. Üritasin väga sõpru leida, tutvusin ka mitmetega ja osad neist tahtsid ka edasi suhelda. Nägin ka vanu sõpru. Rebaste etteasteid täpselt ei näinud, rahvas seisis ees. Ühed olid, kellel oli mingi pulk jalge vahel, see oli päris okei.

Mari (korraldaja) – Väga ilusasti on õhtu kulgenud, nagu enamik üritusi ikka. Plaanid on meil väga head, reaalsus teeb võib-olla omad korrektuurid. Aga väga hästi on kõik seni läinud, olen kõigiga rahul ja pidu on äge.

Kui peaksin kõik uuesti tegema, teeksin samamoodi. Olen rahul kõigi tiimiliikmetega. Hakkasime korraldama kohe esimesest päevast, kui Tartusse jõudsime ja sellest peale on kõik väga ilusasti kulgenud.

Ilmselgelt võib esimesel pilgul tunduda selline suur asi, suur pidu, iga-aastased traditsioonid, ootused, aga kui meile juba öeldakse, et teie ei tee või teine kursus ei tee, siis tekib selline hasart, et tahame teha kõige ägedama, kõige suurema, kõige lahedama peo, mida saame. Tahame teha sellist pidu, mille üle oleksime ise õnnelikud, kui me sellest osa võtaksime ja see meil minu meelest õnnestus. Ei olnud ideed teha täpselt samamoodi nagu eelmisel aastal, mõtlesime vaadata, kuidas läheb. Tantsud tulid natuke samamoodi, aga me leidsime, et see oli igati hea idee, kuna rebased pannakse siis koos harjutama, töötama. Mina ütleks, et see idee on ennast väga ilusti ära tasunud ja grupisiseselt on rebased ka juba rohkem läbi käinud.

Ise olen ka uusi tuttavaid leidnud, nii arstiteaduskonnast kui ka juurast, majandusest. Ikka kõigiga üritan suhelda, see on hästi tore. Kuna ma näen natukene haige välja seoses oma pisaratega (korraldajatel on ühiseks näomaalinguks veritsevad silmad - toim), siis jututeema on olemas kõigiga, isegi nendega, keda ei tunne.

Vanu sõpru olen siin näinud isegi selliseid, keda ei ole muidu aastaid näinud, kuigi nad elavad Tartus. Aga siis saadad Facebookis kutsed laiali kõigile ja inimesed tulevadki reaalselt kohale, äge on. Nad teavad seda tausta, on kuulnud sõpradelt, et arstiteaduskonna tutvumispidu on lahe ja lihtsalt tulevad kohale – see on minu arvates kõige ägedam.

Kõik, kes meile vastasid – te olete toredad.
Kõik, kes käisid peol – te olete õigel teel!
Kuidas teistele pidu meeldis?